Kas arvad, et tead laulupeost kõike? Seda saad sa siin ja praegu teada saada! Alljärgnevale lingile vajutades saadki testile ligi!
Kui hästi tunned tantsu- ja laulupidu? Kontrolli enda teadmisi!
0 Comments
Kas teadsite, et noorte XII tantsu- ja laulupeo raames lastakse välja selle sümboolikaga tehtud suveniire? Meil on rõõm neid Teile kõigile tutvustada! Naturaalsest puidust tehtud märgike kannab endas peo väärtusi ning tegelikult koosneb varjatud sümbolite sümbioosist. Näiteks, ring tähendab eluringi, aastaringi ja päikest, rist omakorda viitab hingele, silmusnelinurga mõteks on noorema põlvkonna side oma esivanematega, kaheksanurk tähendab kaheksat ilmakaart ja ruut keskel - kodu. Täpid ja kriipsukesed peremärgil tähistavad aga XII noortepidu, mis toimub juba nii varsti. Torusalli saab kanda vähemalt miljonil eri viisil ja mõned neist on ka puust ja punaseks paberile üles märgitud. Torusallil on näha ka tulevase tantsu- ja laulupeo teemat: MINA JÄÄN. Kahjuks on neid võimalus tellida ainult 10. aprillini, nii et kiirusta, kõikidele ei jätku! Päringut saab esitada siin oma kollektiivi kontosse sisse logides: http://register.laulupidu.ee/
Jelena Bessonovi juhendatav lastekoor Brüsselist plaanib sõita laulupeoks Eestisse. Käisime vaatamas, kuidas neil ettevalmistused sujuvad ja kes seal kooris üldse laulavad. ÜKS VAHVA PÜHAPÄEV EHK KUIDAS MA NÄGIN KOITU JA HÄMARIKKU SAMAAEGSELT (!!!)Ma ei usu, et väga paljudel inimestel on tulnud ette juhtum, kus oled sina, kaks koitu ja kaks hämarikku. Aga just nii juhtus ühel päikeselisel pühapäeval, kui tantsupeo neli peategelast kogunesid raadioteatrisse, et sisse lindistada üks imeline eestikeelne luuletus. Mul oli võimalus nendega vestelda kuni stuudiouksed meile avanesid (täispikkuses intervjuu leiad postituse lõpust) ja stuudios sain kuulata kuidas nad teksti harjutavad ja seda sisse loevad. Suutsin vaevu võidelda tundega, et oleks pidanud ikka ka lapsena ilusti klaveritunnis käima, sest OI OI OI kui andekad noored! Kui keegi veel ei tea, siis nüüd on viimane aeg teada saada, et tantsupeo peategelasteks on: Merit Männiste (Hämarik), Hardo Adamson (Koit), Jennifer Marisse Cohen (Hämarik) ja Jaagup Tuisk (Koit). Peategelaste graafik on üsna tihe, kuigi ise nad sellest muidugi aru ei saa, sest nad teevad seda mida nad väga armastavad. Igatahes olid nad pühapäeal raadioteatrisse jõudes juba tegelikult enne seda mitu tundi proovi teinud. Ei saa pahaks panna, et kui stuudiouksest sisenesid šokolaad ja õunaviilud muutusid Koidud ja Hämarikud üsna elevaks. Kostuma hakkasid ka luuletuse lõigud, kus mõned sõnad olid asendatud sõnaga šokolaad. On ikka vigurdajad! Vigurdajad 1: "Naeratage nüüd ilusti!" Vasakult: Jennifer, Jaagup, Merit, Hardo Vigurdajad 2: "Tehke nüüd nägu, et te õpite seda teksti" Intervjuu Kuidas on Teie teekond tantsupeole siiani kulgenud? Hardo: Teekond siiani on kulgenud üllatavalt hästi, positiivselt, toredalt ja lõbustalt...võib nii öelda. Esimene suurem kadalipp on läbitud, laulud on kenasti sisse salvestatud ja nüüd peale tänast on ainult lust edasi minna. Kuna teades, mis täpselt toimuma hakkab, nähes neid kavandeid ja kuulates nende mõtteid, mis nad on planeerinud teha ja mis on meie ülesanne, siis siiamaani on olnud hästi tore ja tõepoolest lõbus, vahva, nunnu. Jaagup: (naerdes) Ära kõiki sõnu ka nüüd ära ütle! Projekt on väga lahe. Kui sain teada, et meie siin oleme, siis ma juba mõtlesin aastaks ette, et see aasta siis enam mingeid muid projekte ei jõuagi teha, et ainult sellega ongi tegemist. Aga tegelikult pole mitte midagi nii hullu ja kõik on üpriski lihtne. Ja lahe. Ja jah... kõik edeneb tasapisi ja üpriski lihtsalt. Ja toredalt. Ja nunnult. Merit: Jah, nagu Jaagub ütles, et sellist nagu suurt pinget meil ei ole praegu meie peal ja hästi tore on sellesmõttes ka kõike seda läbi teha, et kuna need inimesed kõik on nii toredad meie ümber ja kõik need osatäitjad. Me kõik oleme omavahel head sõbrad ja saame ju väga hästi läbi üksteisega, juba seepärast on see väga sujuvalt ja mõnusalt läinud. Jennifer: Ma veel ei oska hinnata seda tunnet, mis meid ilmselt pärast valdab, pärast etendusi. See on kindlasti hästi tore aga ma veel isegi ei taha minna sinna staadiumisse, küll me seda eufooriat jõuame tunda aga pigem hetkel on see nauding, et kui me käime stuudios ja salvestame terve päeva või kui me tuleme kokku ja teeme etüüde ja tantsime ja oleme ja ma saan öelda, et „Aaa, temaga ma käisin stuudios ja meil oli hästi naljakas“ või „ Aaa, see on see! Tema õpib viljandis, Ta on Hardo ju ! Aaa, see on Merit ja see on Jaagub!“. Nii palju inimesi tekib su ümber, kelle kohta sa saad kunagi tulevikus öelda, et ta on mu sõber. See on vägev! Kui tihti Te kohtute, et harjutada? Hardo: (arutlevalt) Kui tihti me kohtume, et harjutada? Hmm. Merit: Väga tihti ei ole ju kohtunud? Hardo: Jah, praegu ei ole, sest meil oli siukene...siukene paus. Merit: Aga mida lähemale pidu jõuab siis seda rohkem me kohtumegi! Jennifer: Aga enne oli ju nii, et selleks, et panna töötama need paarid, et siis kahe inimese vaheline töö oli pigem niiöelda vajalik. Et panna hääled kooskõlla. Et see oli enne. Aga nüüd peame hakkama ühiselt kõigest aru saama ja hääled peaks juba paigas olema. Hardo: Lauludega oligi rohkem paaridevaheline töö. Mina ja Merit siin saime eelmisel aastal peaaegu iga nädalavahetus korra Tallinas kokku ja tegime lauluproovi kuskil kaks tundi. Lauludega sai tehtud ja siis oli väikene paus. Eks nüüd hakkab jälle see pihta, et saame tihedamalt kokku. Kas olete juba jõudnud ka miskit muud juba kõik koos ette võtta? Merit: Me käisime koos Meelis Kompuse suvekodus... (Merit ei jõua oma lauset lõpetada, sest terve peategelaste seltskond hakkab rõõmsalt, kuid samaas nostalgiliselt ahhetama, nagu Meelis Kompuse suvekodu oleks just see koht kuhu nad kasvõi kohe läheks) ... grillimas ja. Poisid Hardo ja Jaagup noogutavad hoogsalt Jennifer: Hästi lahe oli! Seal olid õunapuud ja siis me tegime süüa ja istusime suure laua taga ja rääkisime kuidas kõik on ja mängisime mingeid mänge ja. Meil oli nagu siuke suur Sleepover! Jaagup: See oli nagu selleks, et kõik saaksid omavahel tuttavaks. Hardo: See oligi nagu Ice Breaker. See oli nagu esimene kord kui me kokku saime. Jennifer: Hästi tore oli! (noogutused kaasvõitlejatelt) Kas see, et Teid valiti nendesse rollidesse on ka Teie elu kuidagi muutnud? Jennifer: Absoluutselt! Minu jaoks on küll. Juba vaadates sisemisest vaatepunktist, et kui palju see enesekindlust mulle andnud on ja palju ma artistina suudan edasi liikuda. Ja eks ikka, ma arvan, et kui mul ei oleks seda rolli siis ma ei satuks Ivo Linnaga hommikul Terevisiooni või nagu me käisime näiteks seal Lastetoas... ma ei hakkaks mingi nukuga rääkima niisama, kui ma ei oleks Hämarik. Merit: Minujaoks võib-olla just tähendab seepärast hästi palju kuna kõik see laulupidu ja tantsupidu on eestlastele NII* tähtis ja ÜLIMALT* südamelähedane, siis mul on hea meel, et ma saan midagi eestlastega koos jagada ja veel nii tähtsat ja olulist asja. *- tugevalt tuntav rõhk sõnadel On Teid selle projekti tõttu kutsutud ka kuskile esinema või kutsutud kuskile rollidesse? Jaagup: No jaa. Sellega seoses meid kutsuti sinna Latetuppa. Jennifer: Jaa aga isegi üldiselt projektiväliselt on kutsutud. Ma elasin Haapsalus ja seal on väiksed koolid ja lasteaiad. On küsitud, et „Meil on mingi väike lauluvõistlus, et tule ole züriis!“. Ja siis ma olen nagu mingi: (uhkelt naljatledes juukseid visates) „Noooo okei“. See ei ole küll mingi roll aga võib-olla just pannakse rohkem tähele. Hardo: Ma arvan, et eks pigem see aeg tuleb. Et ega me praegu ei ole midagi niiväga palju figureerinud. Pigem nokitseme hetkel omaette ja loodame, et see mis lõpuks välja tuleb see pakuks või näitaks, et... Jennifer: Kõigepealt me näitame mis me oskame ja siis eks nad vaatavad, et kas saab midagi. Mis tekst see on mida Te täna sisse loete? Hardo: See tekst on selline, et selline naisterahvas nagu Helju Mikkel, tema läkitused. Tekstis on läbivaks teemaks siis Eestimaa. Jaagup: Nojaa, see tekst läheb väga hästi kokku selle meie tantsupeo teemaga, et Eesti rahva ja traditsioonidega. Jennifer: See on see ring, et... selles luuletuses on nagu, et ma elan Eestile, Sinust ja Sulle. Tantsupeo kontseptsipoon on ka ju sellega seotud, et vanem generatsioon üritab meile midagi anda. Ja siis meie peame tegelikult olema sellele vastutulelikud ja me elamegi tegelikult sellele riigile ja nende väärtuste nimel ja nende jaoks. Mis edasi? Kas on plaanis veel midagi salvestada? Käia koos veel harjutamas? Merit: Täna meil oli selline esimene suurem proov, kus me harjutasime kõik seda liikumist juba, tegime mingeid etüüde ja vaatasime stsenaariumit, et kuidas meil need liikumised seal on. Et varem meil nagu seda ei ole olnud. Varem meil ongi olnud need lauluproovid, sest, et me käisime stuudios sisse laulmas. Jaagup: Järgmine etapp ongi see, et kõik see liikumine seal platsil üle vaadata ja paika panna. Jennifer: Jaa, et kui läheb nagu soojemaks. Loodame, palvetame taeva poole, et läheks natuke soojemaks, et me saaks minna sinna staadionile ja tutvuda ja tunda ennast hästi väikesena korraks seal ja aru saada päriselt sellest, et Opaa! Kui seal on ikka mass ja tantsijad siis päris ära ei ehmataks. Hardo: Jah, sest üks asi on see mis me teema väikses saalis ja teine asi on see, mis seal kohapeal on reaalselt. Et kuidas sellega toime tulla. On Teil kujunenud selle projekti raames ka mingi oma isklik lemmiklaul? Hardo: Midagi ei ole teha, minu jaoks endiselt kumiseb suvise pööripäeva laul, sest see on laul millega me üldse vist oleme kõige rohkem tegelenud kokku. Kui need katsed olid, siis tõesti see oli laul, mis paluti meil endale selgeks teha. Minujaoks on see siiamaani... Kui tuleb jälle midagi tantsupeoga siis esimese asjana tuleb meelde see laul. Vahepeal see hakkas mind juba natuke närvi ajama, et miks ainult see viis? Aga nüüd ma olen harjunud, sest laul on väga ilus ja hea ja sellepärast ta jääb ka kummitama. Jennifer: Minul ei ole konkreetset laulu aga mina sulan kui Ivo laulab. Et kui tema teeb suu lahti siis see ongi mu uus lemmiklaul. Jaagup: Minul ka ka üks Ivo soololaul, millega kogu see pidu hakkab pihta ja see vist räägibki sellest päikesest ja kullakerast. Ja see laul on mulle hakanud väga meeldima. See on see mida ta Terevisioonis ka laulis. Merit: Ma arvan, et minul ka ikkagi see suvine pööripäev, kuigi tegelikult kevad ja sügis ja talv, need kõik on väga hingelähedased. Võib-olla jah sellepärast, et me oleme seda suvist pööripäeva kõige rohkem laulnud, siis ellepärast ka. Ma mäletan meile öeldi, et me peame kõikide aastaaegade puhul olema sama energilised ja sama palju rõõmu edasi andma aga ikkagi suve puhul tuleb see emotsioon kõige rohkem esile. Luuletus mida noored harjutasid ja salvestasid Olen iva Su algusest, Eestimaa, olen kild Su paesest pinnast ja suutäis Su leivakäärust, olen tõru Su hiietammest ja sulg Su pääsutiivast, hell ebe Su rukkilillest ja Su aadete narmasjuur, Eestimaa. Olen kummelimuru Su õuel ja pihlakobar Su väravapuul, nestepiisk Su kurekella kambris ja tahiniit Su Koidu-Hämariku lambis. Olen pisar Su nutus ja rõõm Sinu naerus, kõla Su keeles ja õnnistuspalve ja usk Su lootuses, Eestimaa. Olen kestmise läkitus Sinust ja Sulle, tulen ja tantsin Sinust ja Sulle, Eestimaa. Olen iva Su algusest, Eestimaa. Olen iva Su algusest, Eestimaa. Helju Mikkel Vaata siit, mis Ivo Linnast ja Terevisioonist noored intervjuus rääkisid: http://etv.err.ee/v/uudised/muusika/ab8338a5-3f7c-488a-9178-7531bd2c2007/terevisioonis-esinesid-ivo-linna-jennifer-marisse-cohen-ja-jaagup-tuisk Voh see on lahe! Laulupidude traditsioon on Eestis mitusada aastat vana ning tänu sellele oleme ennast kirja saanud ka UNESCO vaimse pärandi nimekirja. Laulupidu on osa meie rahvuslikust identiteedist ning omistame sellele väärtusi, mis väljuvad tavapärastest kultuuritraditsiooni piiridest. Seda ka põhjendatult – laulupidu on alati olnud seotud meie rahva vabadustaotlusega. Enne järjekordset pidustust, oleks paslik tutvuda eelnevaga, visates kiire pilgu minevikku. Tutvume kõige esimesega. Esimene üldlaulupidu toimus aastal 1869 Tartus, mil Eesti oli veel Vene keisririigi provints, kus eesti talupoegade üle valitsesid saksa mõisnikud. Laulupeo idee generaator ja peamine elluviija oli Johann Voldemar Jannsen, kes võttis tegelikult šnitti juba varasematest laulupidudest Riias ja mujal Baltimaades. Kooslaulmine oli selleks ajaks juba populaarsust kogunud ning ka Eestis olid juba toimunud väiksemad kooride koosesinemised. Luba küsiti Baltimaade kindralkubernerilt Liivimaa talurahva pärisorjusest vabastamise 50. aastapäeva tänulaulupeo korraldamiseks.
Esimesel üldlaulupeol esinesid vaid meeskoorid, kuna peeti ohtlikuks mehi ja naisi kokku kutsuda. Arvati, et midagi läheb ikka halvasti ja äkki rikub peo või keelatakse pidu sootuks. Kava koosnes ainult eestikeelsetest lugudest, ka keisririigi hümn lauldi eesti keeles. Samas, vaid kaks teost olid eesti heliloojate kirjutatud, need olid Aleksander Kunileiu “Mu isamaa on minu arm” ja “Sind surmani”, sõnade autoriks oli Lydia Koidula. Esitati ka nüüdset Eesti hümni, millele lõi eestikeelsed sõnad samuti Jannsen. Võrreldes tänapäevase olukorraga, on üllatav mõelda seesugustele oludele. Laulupeo korraldamiseks tuli luba küsida, leida põhjus, mille valitsejad heaks saaksid kiita. Eestis polnud piisavalt originaalloomingut, et seda esitada. Siiski – need laulud, mida lauldi siis, on täna osa igast meie rahvuslikust sündmusest. Meie hümn. Ja see kõik on kandunud tänapäeva, juba mõnisada aastat, pea iga viie aasta tagant jälle seda suursugust emotsiooni taaselustades. |
|